6. KLASS KEGUTAMAS 10. veebruaril oli 6. klassil väga tore koolipäev. Klassijuhataja läks Konguta kooli uudistama ja õpilased võtsid kaasa kelgud ning siirdusid kooli juures olevat lasteaia kelgumäge testima. Aksli isa Teet oli rajameister ja ajas lumesaaniga kelguraja sisse. Turvajateks olid kelgumäel Joonase ema Anneli ja Marteni ema Kätlin. 

Kelgutamine oli väga lõbus vaatamata kehvadele libisemisoludele. Tõepärasuse huvides olgu kohe öeldud, et mõned siiski ei kelgutanud: Simon pidas ennast juba suureks poisiks ja läks 8. klassiga Kuutsemäele suusatama, Ats oli varasemate suurte kelgutamiste tulemusena kodus haige ning Tanel ja Madis võtsid ette matka ümber kelgumäe lumiste väljade, tehes vahepeal väikese põike kelgumäele, imetlemaks teiste kelgusõitu. Kelgutada nad ei saanud, sest mõlemal olid briljante täis seljakotid seljas. Ülejäänud olid see-eest põhjalikult valmistunud. Annabel ja Isabel olid ühesugused mütsid pähe pannud. Laura jättis igaks juhuks oma pikad valged juuksed mütsi alt välja, et saaks kelgutada juuste lehvides. Joonasel oli soojendusega kelk kaasas. Haraldit haaras inspiratsioon ja tema meisterdas lumest teo. Esimene tigu läks katki, kui ta sellega koos üritas kelgule mahtuda. Harald ei jätnud jonni. Teist tigu viimistles ta hoolega, tuli ilusam. Lõpuks sai tigugi kelguga sõita. Aksel Joonas püüdis teiste tuju balleti- ja joogaharjutustega tõsta. Marten katsetas erinevaid sõiduvõtteid – ema tõmbas, ema lükkas, lumepalliga, ilma lumepallita, lumememmega ja ilma memmeta. Lumememmega kelk läks kogu kupatusega ümber.  Oliver otsustas Marteni lumememme riismetele veelgi ägedamat sõitu pakkuda ja tõstis pallid oma kelgule, rooliga kelgule. Marteni ema Kätlin oli väsimatu hoo lükkaja või tõmbaja, kuidas parajasti vaja oli. Joonase ema Anneli aga salvestas kogu selle meeleolu piltidele, mida vaadates klassijuhataja selle loo kirjutas.