JUHANI PÜTTSEPAGA GIBRALTARI LAEVAKOERA RADADEL
JUHANI PÜTTSEPAGA GIBRALTARI LAEVAKOERA RADADEL
Alates möödunud aasta oktoobrikuu viimasest nädalast oli meie klassil peaaegu igal kolmapäeval võimalus kuulata raamatukoguhoidja Ly Haaviste väga ilmekat ettelugemist. Raamatuks oli valitud Juhani Püttsepa „Gibraltari laevakoerte ühing“, mis oli 2014.aastal pälvinud lastejutuvõistlusel 1.koha. Pärast iga katkendi kuulamist võtsime endale ka ülesanded: kes kirjutas kuuldust kokkuvõtte, kes ennustas, kuidas lugu edasi läheb, kes koostas huvitavad küsimused, kes joonistas pildi. Järgmine kuulamistund algaski alati täidetud ülesande esitamisega.
Raamatu sündmustik haaras meid üha enam kaasa. See toimub eelmise sajandi lõpukümnendil ühes väiksemas linnas, kus on võimsate põlispuudega park ja selle ääres veidi viltuvajunud maja. Majas elab üks peategelastest, koolipoiss Anton oma vanaemaga. Ühel päeval on nende korteri ukse taga teine raamatu peategelane, liivakarva koer. Koer saab nimeks Saku ja tõug on tal gibraltari laevakoer. Selle tõu mõtleb Anton ise välja. Saku jääbki nende juurde ja elab peaaegu kahekümne aastaseks. Tema elust, juhtumistest ja seiklustest, aga ka majaelanike omavahelistest suhetest jutustabki see raamat.
Jaanuari alguses tekkis õpetaja Maiel mõte, et võiks ka kohtuda raamatu autoriga ja jalutada peategelase radadel. Juba peale esimest telefonikõnet saimegi Juhani Püttsepalt nõusoleku temaga kohtumiseks aprillikuu algul. Selleks ajaks oli meile ka terve raamat ette loetud. 5.aprillil sõitsimegi Tartusse, kaasas muljed raamatust ja ka mapid meie kirjutiste ja piltidega, mida tahtsime kirjanikule tutvustada. Samuti oli meie poolt külakostiks raamatukaane kujundusega tort.
Peale kirjanikuameti on Juhani Püttsepp ka Maaülikoolis õppejõud ja nii võttis ta meid vastu Tähtvere mõisahoones. Heaks alguseks pakkus ta omaküpsetatud jõhvikakooki ja arooniamorssi. Siis hakkas ta meile rääkima „Gibraltari laevakoerte ühingu“ sünniloost ja tegelastest. Liivakarva Saku oli olnud nende pere koer, väga armastatud ja arukas. Ei ole teada, kust ta neile tuli, aga tema tähelepanekute järgi on sealkandis näha üpris palju sellist värvi koeri. Antoni tegelaskujus on palju kirjanikust endast ja pargiäärses majas elas tol ajal nende pere. Tegelikkuses maja viltu ei ole, see on lihtsalt väike kirjanduslik lisand, nagu ka ükski tegelane pole täpselt selline nagu päriselus, vaid osa jooni on lisatud teistelt inimestelt. Jutu kõrvale näitas kirjanik ka pilte päris Sakust. Ta oli tunduvalt suurem koer, kui olime raamatu põhjal ette kujutanud.
Seejärel rääkis Juhani Püttsepp oma viimati ilmunud raamatust „Vanaema, kes muutus kutsikaks“. See raamat jutustab nende uuest koerast Susist peale Saku surma. Selgus, et Susi on sündinud tema laste emapoolse vanaemaga samal kuupäeval ja tal on ka paljus muus sarnasust vanaemaga – näiteks nõrgad puusad ja vastikus kala söömise vastu. Nii hakkaski terve pere uskuma, et nende surnud vanaema on kutsikana nende juurde tagasi tulnud.
Nüüd ütles kirjanik, et tal on meile varuks üllatus – ja kinkis kõigile oma raamatu, neid oli neli-viis erinevat. Meie palvel kirjutas ta kõikide raamatusse oma lustaka pühenduse. Järgmiseks oli meie kord tutvustada oma pilte ja kirjutisi, mis loetut kuulates valminud. Selle järel sobis hästi maiustamine „raamatu esikaanega“ ehk tordiga, millel täpselt esikaane pilt. Vaatasime üle ka Juhani Püttsepa töökabineti.
Oligi käes aeg suunduda jalutuskäigule Saku radadele. Tähtvere mõisahoone eest algab võimsate põlispärnadega mõisapark, kus ka Saku kunagi jooksis, kände nuuskis ja puid märgistas. Pargi servas asub valge maja, kus Saku koos pererahvaga elas. Mööda treppe laskusime Orupõhja ehk Supilinna. Kuigi mõned majad on lammutatud, osa remonditud ja tundmatuseni muutunud, leidub seal veel möödunud sajandi olustikku ja osa maju on praegugi sellised, nagu raamatus kirjeldatud. Ühes nendest kasvasid üles Saku kutsikad ja kindlasti elab mõnes vanas Orupõhja majas veel mõni vanamemm, kellel köögis pliit veidi suitsu sisse ajab ja kes omale seltsiliseks koera igatseb.
Jõudis kätte aeg ühispildiks ja hüvastijätuks. Oli tore õppereis. Täname õpetaja Maiet, kelle kanda oli kogu sõidu asjaajamine. Suur tänu ka MTÜ-le Kestlik meie sõidu toetamise eest.
Muljeid jagasid 4.klassi õpilased
Vaata (Maie Eensalu)
