PÄEV TALLINNAS

Bussiga sõitsime Toompeale. Kõndisime grupiga Kadrioru lossini, kus kontrolliti kõigi ID-kaarte. Õnneks pääses läbi isegi Marten, kelle ID-kaart oli eelmine päev „pensionile“ läinud.

Esmalt tutvusime Riigikogu hoone Valge saaliga. Saalil on väga huvitav ajalugu. Kahjuks olime kõik pikast bussisõidust väsinud, seetõttu kardan, et enamik väga palju sellest jutust meelde ei jätnud. Edasi juhatati meid Riigikogu maketi juurde, kus oli näha kõiki Riigikogu hoone osasid ja torne. Seal viidi läbi ka kogu hoone ajaloo tutvustus.

Olles ajalooga tutvunud ja juba natuke rohkem üles ärganud, viidi meid istungisaali vaatama. Kahjuks päris nende kohtade juurde, kus istuvad Riigikogu liikmed, me minna ei saanud. Nautisime vaadet ajakirjanike rõdult.

Seal võttis juhtimise üle Liina Kersna, kes viis meid Reformierakonna fraktsiooni ruume vaatama.  Võtsime istet ja kuulasime, kuidas tema haridustee oli kulgenud ja mida ta praegu teeb. Varsti tuli ka päeva parim osa: saime süüa. Sööki oli meie jaoks vähe, aga vähemalt oli kringel hea.

Selle aja peale oli juba alanud Riigikogu infotund, mida saime vaadata  pealtvaatajate rõdult. Kohtusime ka Külliki Kübarsepaga, kes näitas meile Vabaerakonna fraktsiooni ruume.

Meid saadeti ka vaatama Pika Hermanni torni. Teekond üles oli läbi väikese paekivist käigu ja pikemad pidid enamuse ajast kummargil olema. Pikk ronimine tasus aga ära, sest vaade torni tipust oli lummav. Alla tulemine oli hoopis raskem, kui oskasime oodata ja paljudel oli pidev hirm kukkumise ees. Õnneks jõudsid kõik ühes tükis alla ja päev sai sama rõõmsalt jätkuda.

Seejärel suundusime Eesti Ajaloomuuseumi. Selle muuseumi üks osadest on filmimuuseum, kuhu siis meie läksime.

Filmimuuseumi juhatab lossiparki läbiv “punane vaip”, millel kõndides võib end tunda filmistaarina. Filmimuuseum võttis filmitegemise protsessi pulkadeks lahti ja jagas kõigile filmi tegemise ning filmitegijate saladusi. Näitusel liigutakse läbi erinevate filmitegemise etappide justkui kaamerataguses maailmas – aimu sai  stsenaariumi, võttepaiga, montaaži, valguse ja heli rollidest ühe hea filmi juures. Võimalus oli kuulata paljude filmitegijate lugusid, hüpata filmimuusika rongile, astuda läbi esilinastusele juhatavalt punaselt vaibalt ning mõtiskleda kriitikute kinokambris.

Maagiline illusioonide ruum rabas üleelusuuruste masinatega – kaadervärgiga, mille kõik osad rassivad ühise eesmärgi nimel – et pilt lõpuks ometi liikuma saaks. Filmi sünniajast, 19. sajandist, inspireeritud masinad kutsusid uurima ja katsetama, kuidas pilt liikuma saadi. Näitusel sai end ka filmitegijana proovile panna – nn green screen stuudios sai igaüks video salvestada.

Ülejäänud vaba aja veetsime Ülemiste keskuses. Kuna liiklus oli sel ajal juba väga tihe, siis jõudsime Ülemiste keskusesse natukene hiljem. Ülemistes oli nii toidu-, riiete-, mööbli- kui ka mänguasjade poode. Toidupoest saime kõik vajaliku, et bussisõitu hea tujuga jätkata. Kaupluses oli ka tuttavaid nägusid, nagu näiteks Ott Lepland koos oma tüdrukuga, kes parasjagu mööblit vaatasid. Päev oli vinge! Koju jõudsime alles kell pool üksteist, kui kõik olid juba väga väsinud.

Aksel Joonas Reedi, Annabel Eensoo ja Harald Raave