SETOMAA REIS 6.-7. JUUNI 2018

Tänavune kevadine loodus- ja kultuurireis viis 30 Pühajärve Põhikooli õpilast Setomaale. Reisil olid õpilased 1 ning 3-9 klassist. Üheksandikud Joonas ja Oliver ei tahtnud reisist ilma jääda, ehkki neil oli tulemas matemaatika eksam. Mairo päästis hommikul päeva – unustas oma telgi koju. Elu on näidanud, et kui reisi algul on mingi probleem, läheb reis hästi.
Bussis mängiti „Uno“, lauldi, mängiti ja loeti raamatut. Võrus saime kokku giid Signe Strohmiga, kes lubas end kutsuda päkapikuks, kuna ta on talviti seda ametit pidanud.
Esimene peatuspaik oli Lasva Veetorn, mis oli ehitatud nõukaajal küla veega varustamiseks. Torn mahutas 27 tonni vett. Praegu oli kunagise veepaagi asemel üleval fotonäitus. Õpetaja Peeter esitas lastele kohe ühe füüsika ülesande. Torni oli vahva üles ronida, kuna trepp oli musikaalne ja tekitas erinevaid helisid. Torni tipus on muru, millel on võimalik pikniku pidada. Lasval pidasime maha ka esimese lahingu, teemal õpilased ja pood. Poodi polnud lubatud minna aga kõik olid juba külapoes enne kui õpetajad tornist alla sai.
Teel Obinitsa pidasime kinni teeristis, kus peetakse igal aastal 28. oktoobril Lindora laata. Obinitsaga alustasime tutvust Seto Lauluema kuju juures, mis on 3 m kõrgune mälestusmärk Setomaa lauluemade mälestuseks. Obinitsa muuseumi juures tsässonis ehk palvelas pani kohalik giid küünlad põlema ja rääkis, et tsässon oli koht palvetamiseks, surnute hoidmiseks ja ränduritel ööbimiseks aga kunagi ei tohtinud sealt midagi kaasa võtta, muidu läheb halvasti.
Obinitsa muuseumis kuulsime seto keelt. Õie Sarv rääkis meile loo rebasest seto keeles. Kui mõni sõna tundus arusaamatu tõlgiti see eesti keelde. Muuseumist lahkudes selgus, et Marteni tädi töötab muuseumis ja ta saatis meie kooli terviseid.
Lõunat sõime Obinitsas Iti Leeväküükis. Lõunasöök oli väga maitsev ja setopärane – kartuli-kaalikatamp lihaga, kamavaht ja isetehtud leib.
Piusa koobastes nägime filmi seal talvituvatest nahkhiirtest. Nahkhiired magavad koobastes pool aastat. Soojal ajal võib aga üks nahkhiir isegi 3000 putukat öö jooksul ära süüa. Piusa koopad on tekkinud puhta klaasiliiva käsitsi kaevandamise tagajärjel. Liiva kaevandati ülevalt alla. Hele liiv läks klaasi tootmisks, tumedam metallurgiasse. Põnevust pakkus lastele pendel, mis joonistas liivale mustreid. Siirast rõõmu oli näha kui lubati õues liival joosta, hullata, mängida ja ronida. Piusa koobastiku looduskaitsealal läbisime ka 1,4 km pikkuse matkaraja mõnusas nõmmemetsas. Piusa savikojas imetlesime kohaliku keraamiku kätetööd.
Ööbisime imeilusas Jõeveere Puhkekülas telkides. Poisid mängisid jalkat. Väiksemad tüdrukud organiseerisid peo. Kui kõik telgid olid üleval tegime matka Härma müürile, mis on väga kaunis liivakivipaljand. Matkal hakkas Tomil ninast verd jooksma aga külm Piusa vesi aitas. Riinu pidi jalgadega külma jõevee ära katsuma ja Siim nautis kiikumist jõe kohal. Ruuben ei tahtnud matkal oma jalgu kulutada ja seetõttu Rasmus ja Gen vedasid teda.
Tagasi laagripaigas hakkasid suuremad grillima ja väiksemad salatit tegema. Õhtul õpetas giid Signe meile traditsioonilist pakutrükki. Igal lapsel oli võimalus endale pakutrükitehnikas linane kott kaunistada. Marid sattusid nii hoogu, et kasutasid ühel kotil kõikvõimalikke mustreid ja värve. Setu juurtega Tanelil ja Rasmusel tulid eriti kaunid tööd.
Öö kohta olid kommentaarid: väga külm, räme külm, очень külm, soe. Mikkol oli lausa halb hakanud ja ta oli öösel emale helistanud. Külm ei seganud aga Lauri, kes hommikul otsustas ujuma minna. Pani kollased lestad jalga ja läks vette, siis alles sai aru – vesi on väga külm. Poiss saadeti ruttu sauna.
Hommikusöögiks tegime teed ja võileibu. Külastasime Jõeveere talu muuseumi, mis on kokku ostetud-korjatud ümbruskonna taludest. Väga lahe muuseum! Lapsed said teada milleks oli vaja kalosse, millised olid kohaliku meistri tehtud suusasaapad. Nägid kärbsepüünist ja triikrauda, Langebrauni keraamikat, Meleski klaasi, ka talupoja klaasist hõbepeekrit. Perenaine Ene rääkis vaimustunult muuseumi esemetest. See talu on juba üle 150 aasta tema pere käes olnud.
Meremäe vaatetorni otsa ronisime, kust nägime kauguses isegi Petseri kloostri kuldseid kupleid. Miikse Jaanikivi tervendavat mõju saime tunda. Sirlil oli selg haige, lamas veidi aega kivil ja imede ime! valu läinud. Liisul oli silm haige ja temagi hoidis silma tervendava kivi peal. Kunagi ammu olla üks mees oma lauda vundamenti sealt kive viinud aga seetõttu olid kõik loomad otsa saanud. Mees tõi kivid tagasi. Miikse kiriku juures infotahvli juures tutvustas giid meile setode kommet pühade ajal surnuaeda laud katta ja seal süüa. Tanelile oli see igaastane tegevus Setomaal.
Lõunat sõime jälle Iti Leiväküükis. Söögiks oli toekas supp ja kohupiima piirak. Lastele väga maitses Iti tehtud toit, lausa nii, et nad hakkasid Itit meile koolikokaks meelitama. Iti lubas siis talveks Pühajärvele tulla.
Saatsesse sõites lõbustas meid giid Signe setokeelsete mõistatustega. Suureks elamuseks oli lastele Saatse saabas st, et käisime korraks Venemaal.
Saatse muuseumis võttis meid vastu giid Elvira. Ta näitas Johannes Pääsukese tehtud filmi setode kommetest ja see ei ole ajaga väga palju muutunud. Muuseumis palusime ka näidata filmi Saatse koolist, kus meie õpetaja Maiele antakse kätte tunnistus. Teistkordsel filmi vaatamisel otsustasime, et nägime noort õpetaja Maiet. Saatse muuseum oli kaunilt renoveeritud hoone. Imetlesime seto naise panka –ehteid. Kõikjal oli kaunist seto käsitööd ja tööriistu. Saatse kirikut külastasime. Kirikus nägime vanast puukirikust pärinevaid kuninglikke väravaid ja 15. sajandist pärinevat kiviristi, mida peetakse imettegevaks.
Vana Jüri seebipoes Kolossova külas, mida peab seebimeister Silver Hüdsi nautisime seebilõhna ja ostsime seepe. Seebiteoks kasutab ta rabavett, mineraalvett või toob vee Petseri pühast allikast. Endise ülemsootskaga Silveriga külastasime ka Jumalamäel asuvat puust Peko kuju. Peko on õnnetooja ja setude kuningas. Igal aastal valitakse Setu kuningriigi päevadel taevase kuninga Peko maapealne asemik- ülemsootska.
Õhtusöögiks pakuti meile Seto Tsäimajas keraamilistest nõudest maitsvat putru.
Tsäimaja juures toimus viktoriin 3 võistkonna vahel. Esimene ülesanne oli võistkonnale setupärane nimi panna – Maie, essutaja (ehk eksitaja) ja küük. Võitis võistkond Maie. Auhindadeks olid setomaa käsitöö šokolaad ja „Värska“ vesi.
Aitäh giid Signele, bussijuht Andrusele ja kõikidele reisil osalejatele toreda reisi eest!

Pille ja Peeter Kangur
reisi korraldajad

VAATA (Pille Kangur)