VÕRUMAA RAHVAPILLILAAGER VARSTUS

18.augustil läksin laagrisse, et arendada oma oskusi väikekandlega ning saada kogemust juurde. Võimalikud pillid, mida õppida, olid: viiul, eesti lõõts, kaherealine lõõts, torupill, väikekannel, karmoška, hiiukannel, akordion, viled, kitarr, mandoliin, trummid ja cajon. Esimesel päeval oli kohtumine erinevate õpetajatega. Minul oli laagris minu enda õpetaja Koidu Ahk ja see oli minu jaoks väga tore. Kui oled juba aastaid harjunud sama õpetajaga, siis on palju lihtsam õppida uusi lugusid kui uue õpetajaga. Õhtul oli õpetajate kontsert, kus igaüks mängis vähemalt ühe loo ning tutvustas ennast. Pärastpoole hakkasime õppima ühislugu, kuhu olid kõik pillid kaasatud. Ühislooks oli labajalg meie enda seadmes. Alguses oli raske, sest ei olnud ettevalmistunud, aga asi paranes märgatavalt eratunniga.

Järgmine päev algas eratundidega. Kellajad olid erinevad, minul endal oli kell pool 11 tund Koidu Ahki juures. Ma õppisin lõplikult terve ühisloo ära ning lisaks enamus loost meie endi kandle rühma omadest. Kella ühe paiku oli meil kandle omadel kokkusaamine, et saaks harjutada oma lugu Rondo Piit, mille oli loonud lausa Koidu Ahk ise. Lugu ise on väga tempokas. Kandleõpilasi oli seinast seina – nii proffe kui ka neid, kes alles alustavad oma kandle teekonda. Ma ise jaotaks ennast juba kõrgemate hulka. Pärastpoole olid töötoad, kus meid jaotati kaheks selle järgi, kas on keelpillid või mitte. Õppisime kahe erineva inimese juures – esimesena oli vana loo viimistlemine ning oli ka lisatud juurde erinevaid muusikalisi lisandeid. Teisena me tantsisime ja proovisime uusi lugusid, juhendajaks oli prantslane, kes mängis viiulit. Pärastpoole õpiti vahetussammu ning tantsiti ka lihtsamaid rahvatantse. Siis oli juba aeg minna rabamatkale soosse. Kõige esimesena proovisime järele kõlakojad, kus me laulsime kaanonit ,,Sepapoisid”, lisaks veel eksperementeerisime häältega. Kui olime juba päris sohu jõudnud, kõndisime läbi terve matkaraja kuni pimeduseni. Loojang oli tõesti väga ilus seal ning kindlasti oli see mõnus koht mida nautida. Tagasi tulles süütasime tõrvikud ning laulsime meeleolu lisamiseks eestikeelseid laule. Jõudsime koolimajja kella 11paiku, nii sumedalt ja mõnusalt lõppes see päev.

Uus päev algas nagu ikka eratundidega, seekord õppisin ma meie enda loos juurde erinevaid osi, aga valmis veel ei saanud. Ansambli ühislooga saime kõik korda, oli täiesti mängitav. Nagu tavaliselt, tegime oma kanneldega tunni ning harmoonia läks aina paremaks. Edasi toimusid juba tavaliseks muutunud pillirühmade tunnid. Meie õpetamis jätkas prantslane, seekord lasi ta rohkem tantsida ning tutvustas Prantsusmaad ja ennast. Eestlase Oti juures õppisime jälle uue loo ära (algelisel moel). Koosmäng oli oluline selleks, et saada muusikalised helid paika. Päeva lõpus oli isemoodi õpituba. Alguses mängisime, et algajad vs profid, pärast tehti rühmad, kus oli nii profid kui ka algajad. Iga rühm pidi tegema ühe loo ning kasutama ära kõik liikmed. Meie rühm oli jällegi keskmine ning sai ülesandega rahuldavalt hakkama, arvestades seda, et meile oli antud ainult 1 tund aega loo valmistamiseks. Siis oli veel ööoode ning päev saigi läbi.

Oleme jõudnud laagri keskele – nagu ikka kordusid asjad. Tegime lugusid kiiremaks ning keskendusime rohkem detailidele, seda nii Koidu kui ka eestlase rühma juures. Prantslase juures tantsisime varasemast rohkem. Ning tegime prantslaste võitlustantsu, mis oli pühendatud võitlejatele. Tants ei olnud keeruline, aga võttis võhmale küll. Õppisime ära ühe rühma loo, aga kõik nägid väga väsinud välja ega olnud just parimad info vastuvõtjad. Probleemiks võis olla ühtlasi ilm ja unisus, kõikidel oli peamiselt meeleolu muutused liiga suured, et saaks normaalselt koostööd teha, aga sai siiski ära õpitud. Varaõhtul kuni õhtuni oli plaksutamis-rütmika tund. Andsime rütme üksteisele edasi kui ka kombineerisime jalamatsu plaksudega. Nagu Eesti vanasõna ütleb „alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama“ nii oli ka meiega ning mida kauem tegime, seda paremaks läks. Siis oli veel meil sünnipäevalaps ja tantsisime ööni.

Eelviimane päev oli kõige sisukam. Päeva algus oli samasugune, ainult et pidime kokku mängima, kahjuks ilma Koiduta kuna ta pidi minema Hiiumaale. Alguses meil ei tulnud üldsegi välja, kuna tavaliselt ongi Koidu see … alus-tala. Asi läks paremaks harjutamisega ning lõpuks oli täitsa asine esitus. Seekord tehti kõik ühislood läbi. Pärast oli tunnine vaikuse paus, et kõik suudaksid ikka keskenduda peale neid pikki laagripäevi. Kui vaikusetund oli läbi saanud, oli garmoška aeg. Meie pidime jällegi loo saama selgeks kuulmise järgi. Endalegi üllatuseks oli see vähesel määral täitsa tehtav, aga ikka ilma nägemiseta sa väga midagi ei tee. Pärast õhtusöögi pausi oli samal isikul, kes meid õpetas, kontsert. Seal oli tempokamaid lugusid kui ka rahulikumaid. Paljud tema lood olid temale endale kohandatud, mitte tantsijale. Igatahes pani laagrililised käima küll! Pärast oli laagrivideote vaatamine. Videoid oldi tehtud tänaseks juba 10 aastat ning pärast valiti lemmikvideo välja.

Viimane päev (23.august) oli pühendatud kontserdile, kus oli igaüks valmistanud loo, mida ta mängib. Meie esituses kõlas Rondo Piit, mis on Koidu enda looming. Kontserdile olid tulnud nii laagriliste vanemad kui ka niisama huvitundjad. Lõpetasime kontserdi ühislugudega ning selliselt saigi laager lõpu!

Kokkuvõttes oli super kogemus arendada enda oskusi oma väikekandlega ja saada seejuures lugusid kui ka kogemusi terveks õppeaastaks!

Ander Alliksaar 8.klass
VAATA (Ander Alliksaar)