MEIE KOOLI MATK ,,TERE KOOL” KARULASSE
Ka selle kooliaasta ürituste algus oli ,,Tere kool” matk, mis toimus 6.septembril. Rahvusparki kohale jõudes tutvusime erinevate infotahvlitega. 6.-9.klassi õpilased sõitsid bussiga veidi edasi, sest meie matkarajaks oli Peräjärve matkarada. See rada sobib väga hästi erinevate metsatüüpide kui ka metsavendade elu avastamiseks. Esimesena leidsime näsiniine, mis praegusel ajal pole eriti silmapaistev (peab veel natuke ootama, aga muidu tulevad punased marjad), varakevadel on teised lood, siis on ta hästi silmapaistev roosade õitega madal põõsas. Tee peal kohtasime päris palju seeni, arvestades et viimasel ajal on kuiv olnud. Teiseks kohaks oli Peräjärv, mis on väike metsajärv ega sobi suplemiseks. Karulas on ka teisi metsajärvi, Küünimõtsa ja Kaadsi. Kolmas koht oli Perijärve orunõlv, kus tutvustati erinevaid võõrliike. Nendeks olid lehis ja siberi nulg. Tavaliselt võõrliike luuakse, et saaks paremat kvaliteeti kui meie enda toodang või siis nad on oma omaduste poolest teistsugused. Seejärel jõudsime oma matkaga hundiauku, kus tänaseni liigub väga palju metsloomi. Hundiaugu põhja minnes ning rääkides peaks tekkima tunne, et sa oleks kinnises ruumis. Nägime erinevaid metsatüüpe. Esimeseks oli palumets, kus peamiselt kasvavad männid, pohlad kui ka mustikad ning vahel juhtub, et ka kuused satuvad sinna. Palujärves on ta ka levinuim metsatüüp. Järgmisena jõudsime laanemetsa juurde, mis on palju viljakam kui palumets. Seal kohtab peamiselt kuuski, aga kuna toitaineid on seal palju rohkem, siis on ka nähtud lehispuid. Eelviimane metsatüüp nõmmemets paistis silma oma samblikuvahuga, kevadel õitseb siin palu-kurekell. Viimaseks metsatüübiks oli rabamets, kus on tuntud taim sookail, see on väga iseloomuliku lõhnaga ja tema tupp-villpea teeb raba teatud ajaks täiesti valgeks. Teerada ise oli loomult mägine ning see kõik on tänu jääajale, mis maastiku kokku lükkas. Veel nägime vanu vaigutamise jälgi ning saime teada, kuidas tollel ajal metsa ära kasutati. Enne eelviimast punkti jagati veel omakorda grupp kaheks, suuremad huvilised läksid metsavendade punkrit uurima (mina olin ka nende hulgas). Need ehitati igaks talveks uuesti ning kõike hoiti ülimas saladuses. Kahjuks oli sellistel sündmustel oma mõju ehk vaimselt polnud enam nii adekvaatsed ning hiljem, kui juba sõda läbi, usaldasid endised metsavennad inimesi palju vähem ning tekkisid metsavennaelust tulenevalt erinevad peitmised.
Viimane punkt oli lossimägi, mille juures asus kunagi paruni jahiloss, see hävis tulekahjus. Praegu on sellest alles ainult maakividest võlvkelder. Ning oligi see matk lõppenud. Pärastpoole oli kosutav söök, mis aitas taastuda väsitavast matkast.
Matk oli tore ning sai teada palju Karula kohta, kuigi oleks võinud külastada rohkem erinevaid kohti või siis teha matk osadeks!
Ander Alliksaar 8.klass
