MINU HOBIKS ON LOODUSFOTOGRAAFIA
Minu huvi loodusfotograafia vastu tuli 2016.aasta paiku. Alustasin toona nutitelefoniga. Motivaatorit kui sellist polnud otseselt, aga looduspiltide vastu oli juba siis huvi. Kõige suurema edasitõuke andis sünnipäevaks saadud kompaktkaamera. Hakkasin veelgi rohkem looduse ilu hindama. Esialgu tegelesin kõige rohkem kassi fotodega. Ma puutun kassidega hästi palju kokku ja üldiselt ongi minu lemmikloomadeks kassid. Aasta lõpu poole hakkasin rohkem huvi tundma just maastiku vastu. Toona olid fotod siiski lihtsakoelisemad ja liiga tavalised.
2018.aastal olin vaadanud kõikide meie tuntumate loodusfotograafide blogisid ning saanud sealt palju häid nippe, et muuta oma fotosid isikupärasemaks ja paremaks. Sain lausa nii palju innustust, et olin valmis lumehangedes põlvini olema, lihtsalt sumpama ja leidma uusi ägedaid ning ilusaid kohti mida pildistada. Muidugi oli pärastpoole päris külm, aga see ei lugenud midagi, sest olin endaga hakanud rahule jääma, nii fotode kvaliteediga kui nende sisuga. Suutsin juba päris hästi eristuda, aga mulle meeldis pärast fototöötlusega üle pingutada ning tulemus ära rikkuda. Kevade ja suve paiku hakkasin tundma huvi makromaailma vastu. Hakkasin pildistama ka öösel ja varahommikul, kuna mul süvenes huvi seda kogeda uuesti ja uuesti ning seejuures midagi uut kogu aeg leida (mulle meeldib praeguseni mõnus vaikus, mis valitseb hommikuti ja öösiti, et saaks omi mõtteid mõelda).
Mõtete juurde tulles meeldibki mulle fotograafia puhul see, et sa lähed metsa ning sind ei huvita enam igapäevaasjad, sa lausa unustad need. Esimesed oravaga kohtumised kui ka teiste metsloomadega kokkusaamised olid minu jaoks nii põnevad ja rõõmsad (nagu väike laps oleks kommi saanud).
Leidsin, et minu praegusest kompaktkaamerast jäi väheks, kuna seal ei saanud nii palju manuaalselt seadistada. Ööfotod jäid isegi statiivi kasutades tumedapoolseks, sest säriaega ei saanud kruttida pika peale (fotoka katik ei olnud ehitatud näiteks 10 sekundiliseks säriajaks). Ka objektiiv oli liiga lühike, et jäädvustada loomi täies ilus. Tagasi vaadates oli see siiski väga hea kaamera, kindlasti üks lihtsamini käsitletavamaid ja kiireima autofookusega. Vastupidavus oli ka suurepärane, arvestades et talvel külmaga -25 kraadi statiivi peal ja hästi palju kasutamist. Tagavarakaameraks on ta mul siiani.
Peale pikka arutamist ja mõtlemist leidsin, et minu järgmiseks kaameraks saab (täpselt aasta hiljem eelmisest kaamerast) Nikoni peegelkaamera, kuna mulle meeldis oluliselt rohkem Nikoni koloriit, see oli palju realistlikum. Canonil meeldis värvidega liiga sooja peale minna, aga see on pigem maitseasi. Samas ülekaalukalt oli Nikonil kiirem autofookus ja kiirem sarivõte. Natuke luges ka see, et minu fotograafia iidol Sven Zacek kasutab Nikonit. Kõik oli nüüd peenem ja parem kui varem – suurem sensor andis palju rohkem valgust ja sain kasutada hästi pikka objektiivi, mis tegi loomade kinnipüüdmise lihtsaks. Kiire sarivõte aitas kiiretes olukordades saada palju kaadreid ja siis pärast sealt ilusad välja valida. Ma ei hoolinud sellest, mis ilm on väljas, sest kõik looduses tundus nii omapärane ja huvitav. Süvenes ööfotode huvi, kuna need tulid juba ilusad ja huvitavad.
Tahan veel rääkida fotode vaatamisest. Inimesed võiksid rohkem fotodesse süveneda ja vaadata neid pingsamalt, siis on ka vaatamisel mõtet nagu seda teevad žürii liikmed. Näiteks fotol on hästi väiksed detailid, mis teevadki foto terviklikuks ja kui ei vaatagi täpselt, siis võib foto jääda arusaaamatuks.
Nüüd jõuame minu hobi praeguse tipphetkeni. Ma olin küll osalenud fotokonkurssidel, aga tavaliselt jäi edu keskpäraseks. Noorte fotokonkursil, mida korraldas Valga muuseum, muutus kõik. Saan nüüd innustust, et tegele ja usu iseendasse. Konkursil oli 4 põhikategooriat: inimene ja loodus, loodus, loodus linnas ja rahvahääletus. Vastavalt vajadusele pandi välja ka erikategooriad ja sealt ma sain parima ööfoto tiitli ning loodusfotost esikoha pildiga ,,Rännak”. Meile esines slaidiesitlusega Sven Zacek. Oli tore veeta 29.oktoobri 2019 aasta õhtut toredate inimestega. Sain tunda, et mu fotod väärisid tunnustust, mis tähendab, et panen ,,sajaga” edasi ning jään ootama uusi huvitavaid tunnustusi ja kohtumisi!
Loodusfoto kategooria võit ,,Rännak”
Suvine aeg on üks tore aeg, kuna siis jätkub palju rohkem aega tegeleda oma hobidega. Kindlasti on see foto üks nendest näidetest, kus hakkab rohelus ja vabaduse tunne äärmiselt silma. Nagu fotol nähtav lõõskav päike ja elust pakatavad taimed. Aga mõned siiski peavad tööd tegema, et jõuda punktist A punkti B, nagu see väike detail sellel fotol ehk sipelgalised.
Parim ööfoto
See foto on tehtud selle aasta 19.aprillil. Mulle isiklikult meeldib selle foto juures maagiline lennuki rada, mis teeb foto terviklikuks! Kohaks on Otepää vald, Risttee küla, kuhu ei pääse fotot segama valgusreostus.
Ander Alliksaar 8.klass
