16. OTEPÄÄ PIIRKONNA LASTE LOODUSLAAGER
21.-23. augustil 2024 a. kogunesid 16-ndat korda Otepää piirkonna loodushuvilised lapsed suvisesse looduslaagrisse. Tänavu oli laagrisse kogunenud 23 last. Laager algas traditsiooniliselt lipu heiskamisega. Seekord oli lipu heiskajaks vanim laagriline Rasmus, kes on palju aastaid laagris käinud. Tutvumismängude (mulle meeldib, lõngakera, leia sarnane ja kärbsepiits) abil saime tuttavaks. Koos panime laagri reeglid paika: ööbime telkides, oleme sõbralikud ja telefon on ainult helistamiseks ja pildistamiseks. Pärast lõunasööki tegelesime seemnetega. Gert Linnas NordicBotanicalist rääkis elurikkusest. Temaga koos võtsime ette seltsimaja ümbruse elurikkuse suurendamise. Kogusime seemneid Kappermäe jaanitule platsi ümbruselt niidult. Seemnekotti sai 22 erineva taime seemned. Korjatud seemed külvasime isa Toomase ja Peetri ettevalmistatud alale. Iga laps külvas peenrasse oma korjatud seemned ja lisas ka päris seemnesegu seemneid. Huvitav oli seemneid vaadata binokulaariga. Uskumatult erineva värvi, mustri ja suurusega on seemned. Nüüd ootame suure põnevusega järgmist aastat kui meie seemed hakkavad idanema ja õitsema.
Seemned uuritud istusime kohe ratta selga, sest õhtuks lubas vihma. Sõitsime Vidrike järve äärde vähke uurima. Tee peal saime silitada sõbralikku külakoera Albertit. Vidrikel ootas meid üle 30-aasta vähke uurinud Mati Kivistik. Teadlane rääkis põnevalt oma kogemustest vähkidest ja nende püüdmisest. Panime Vidrike järve vähimõrrad. Selleks tuli kummipaadiga sõuda. Lapsed viskasid näppu, kes Matiga kaasa saab. Õhtul mängiti palli.
Teine päev algas äratusega kell 6.45. Kohe ratta selga ja sõitsime Vidrike järve äärde vähimõrdasid välja võtma. Enne tegime ennustused mitu vähki me saame. Varasemate seirete põhjal võis oletada, et mõni võiks ikka olla. Kahjuks olid meie kõik viis mõrda tühjad, kalagi oli söömata. Pettumus oli suur. Uuriti Eestis vähi seiret tegevalt teadlaselt kuidas temal tänavu vähiga lood on ja selgus, et temalgi ei ole vähki lastele näidata. Haigused on arvukust tohutult vähendanud. Vähikatku levitamise vähendamiseks piisab vähesest: tuleb oma kõik püügivahendid päikese käes ära kuivatada.
Hommikuvõimlemisena sõitsime ratastega tagasi Kappermäe seltsimajja. Hommikusöögi puder ja kakao maitsesid nüüd eriti hästi. Edasi oli plaan sõita seenele Kooraste metsa. Igaüks valmistas endale ise kaasa võileivad. Koorastesse oli 11 km rattasõitu. Metsas oli väga tore seeni korjata, kuna kõiki seeni võis korjata, ka mürgiseid. Lõunasöögiks olid kaasavõetud võileivad ja keetsime lõkkel pajas teed. Saime õppida teetaimi. Tagasiteel seltsimaja juurde kadusid kaks last ära aga õnneks olid kõige suuremad neid kohe aitamas. Pärast kosutavat ujumist ja õhtusööki tuli meile külla mükoloog Boriss Melder. Ta rääkis lihtsalt ja põnevalt seentest. Selgus, et tänu seentele on metsas WoodWildWeeb. Tegime seenenäituse 42 erineva liigiga. Õppisime tundma mõningaid seeni. Näiteks kamperriisikas on tänavune aasta seen. Lapsed leidsid, et see lõhnab nagu nende õhtusöögi karrykana. Libliktagel on põletike ja kasvajate raviks hea. Meie korjatud puravik osutus sapipuravikuks, mis pidi kogu seeneroa ära rikkuma. Mikroskoobi all nägime seeneeoseid. Need on imepisikesed aga 400x suurendusega nähtavad. Suuremad õppisid ise sellise preparaadi tegemist. Väiksemad valmistasid samal ajal seenesnäkke. Puhastasid suure hunniku kukeseeni ja lõikusid sibulat, et valmistada seenepirukat. Õhtu lõppes filmiga „Fantastic Fungi“. Inglisekeelne film aga ilusa pildikeelega. Meie megapikk päev saigi ööpimeduses läbi kui kõik telkides kohe magama jäid.
Kolmas laagripäev algas kohe pärast hommikusööki koos Heidi Sibula savi töötoaga. Kaks tundi nohises igaüks oma savitöö kallal. Tehti tasse, kulbihoidjat, kausse, loomi. Pärast lõunasööki algas traditsiooniline orienteerumismäng. Võistkond võis ise otsustada kas liikuda jala või ratastega. Ülesanded olid seekord matkatarkuste teemal. Punktides tuli lõket teha, kaaluda kotte, teetaimi leida, kahte köit sõlmega ühendada, varjualaust meistedada. Finišis oli ülesanne tekitada purre üle jõe ja terve rühmaga üle purde saada. Vanemate saabudes olid lapsed veel viimast ülesannet rõõmsalt lahendamas. Laager lõppes koos vanematega viktoriiniga. Üks vanaema võttis selle kokku: sai ise ka targemaks. Jäätised, laagri pilt ja oligi aeg laagrilipp alla võtta.
Suur tänu Otepää vallale laagri rahastamise eest. Eve Koseri meeskonnale imemaitsva toidu eest.
Pille ja Peeter Kangur
