TORE PÄEV TARTUS

10. mai oli üks esimene väga soe kevadpäev, mil käisime klassiga Tartus õppeprogrammil „Eesti veekogud kaardil ja looduses.“

Eesti kaarti uurides, tuletasime meelde kolmandas klassis õpitu. Kindlalt teadsime ilmakaari, tuletasime meelde erinevad jõed ja järved. Tundus uskumatu, et Eestis on umbes 2500 järve ja jõgesid 2000 ümber. Põnev oli teada saada, kuidas järved on tekkinud. Kaali järve tekkelugu me teadsime. Otsisime kaardilt Eesti kõige sügavamat järve – Rõuge Suurjärv, mille sügavus on 38 meetrit. Maailma sügavaim järv Baikal on 1600 meetrit.

Olime ju Suure-Emajõe kaldal ja giidi abiga sai selgeks, mis pidi Emajõgi voolab.

Segadust tekitas kallaste määramine – kus parem kallas, kus vasak kallas. Kevadel, kui lumesula vett on palju, siis võib vee voolu suund olla mõlemale poole. Tegelikult voolab vesi läänest itta.

Nüüd kui teadmised kahe kõrva vahel, võisimegi jõele lodjaga sõitma minna.

„Jõmmu“ oli just mõnda aega tagasi üle tõrvatud ja lõhnas nagu tõrvapott. Laeva kapten Priit, oli muhe ja tore mees. Ta õpetas meid laeva juhtima ja see oli meile uus kogemus. Peale selle jõudis ta pajatada kaubapurjeka ajaloost. Esmalt sõitsime vastuvoolu umbes 7 km/h ja pärast tagasi pärivoolu 10 km/h. Jõel nägime palju linde: jõgitiirud, varesed, sinikaelpardid ja hõbekajakad. Vaadates linde läbi binokli, tundusid nad eriti vägevad ja pirakad. Kuna oli soe, siis kogu Emajõe ümbrus rõkkas linnulaulust. Kuulda oli ööbiku laksutamist. Huvitav oli vaadata, kuidas kajakad pardilt kala ära näppasid.

Mõnus oli kevadpäikese käes looduse ilu nautida.

Sõitsime mööda jõge linna ja lehvitasime inimestele – see tunne oli vapustav ja liblikad tulid kõhtu. Kõik olid nii õnnelikud. Kui me sildade alt läbi sõitsime, üritasime silda katsuda. Koostööd tehes isegi õnnestus see.

Tänusõnad giidile ja kaptenile, kes meid lodjaretkele viisid. Oli lahe, äge ja kogemusterikas käik. Tore oli koos klassiga seigelda!

4.klass
VAATA (Säde Lepp)